Bowling

Mängust

Bowling on tegelikult imelihtne. Tuleb vaid kuuli mööda rada veeretada ning kurikad pikali lüüa. Selline lihtsus ongi peamine põhjus, miks see mäng on olnud hinnatud miljonite inimeste poolt tuh andete aastate vältel.

Ajalugu

Bowlingu kuule ja kurikaid on leitud näiteks ka iidsete Egiptuse valitsejate hauakambritest, mis loodi juba 5 200 aastat e.kr. Vanad polüneeslased mängisid radade peal, mis olid umbes 18 meetrit pikad (sama pikkus nagu ka tänapäevastel radadel). See mäng on olnud ka osaks teatud usutseremooniates neljanda sajandi Saksamaal. Inimene, kes suutis kurikad pikali visata, oli puhas. Kes seda aga ei suutnud, pidid pattu kahetsema. Isegi Martin Luther harrastas seda spordiala. Inglise kuningad Edward II ja Richard II keelasid seesuguse tegevuse ära, kuna väitsid, et see haarab liiga suure osa nende alamate päevasest tegevusest. Nii mängiti bowlingut pisut erinevate reeglite järgi kõikjal. Ühtsed reeglid mängule kehtestati ameeriklaste poolt aga aastal 1895.

Varustus

Bowlingu varustus on jäänud viimase sajandi jooksul sisuliselt samaks.

KUUL on kerakujuline ümbermõõduga 68,6 cm. Kuule on erinevates kaaludes vahemikus kaheksast kuueteistkümne naelani (3,6 kg – 7,3 kg). Kuuli kaal naelades ongi see salapärane number kuuli peal.

KURIKAS on 38 cm kõrge, 12 cm lai ja kaalub umbes 1,6 kg.

RADA on tänapäeval kaetud paksu laminaatkattega. Raja pikkuseks on 18,29 maja laiuseks 106,7 cm. (Bowlingurada peab olema tasapinnas millimeetrise täpsusega!)

Punktiarvestus

Kurikad asetatakse rajale kolmnurgakujuliselt. Juhtkurikas, ehk see, mis asetseb mängijale kõige lähemal, on kurikas nr 1. Ülejäänud kannavad numbreid 2st 10ni. Üks mäng koosneb kümnest frame’ist (loe: freim). Iga frame’i alguses on kõik kümme kurikat püsti asetatud. Mängija ülesanne on nad pikali visata. Kui see õnnestub juba esimese viskega, on tulemuseks strike (loe: straik) ning frame on mängitud. Kui aga pärast esimest viset on järele jäänud veel seisvaid kurikaid, on mängijal võimalus visata veel teinegi kord. Kui teise viskega suudab mängija kõik püsti jäänud kurikad pikali visata, on tegemist spare’iga (loe: speer). Kui ka pärast teist viset on mõni kurikas püsti jäänud, saab mängija punkte vastavalt pikali kukkunud kurikate arvule. Spare’i puhul saab mängija 10 punkti pluss järgmise kuuliga visatud kurikate arv.Kui näiteks mängija, kes pärast spare’i viskamist saab järgmise kuuliga pikali kuus kurikat, saab oma eelnevalt visatud spere’i eest kirja 16 punkti (10 + 6).

Strike (kõik kurikad esimese viskega) omakorda tähendab, et mängija saab kümme punkti + järgmise kahe kuuliga visatud punktide arv.

Oletame, et pärast strike’i viskamist saab mängija järgmise kuuliga pikali 5 kurikat ning sellele järgneva kuuliga 3. Seega saab ta enne visatud strike’i eest 10+5+3, ehk 18 punkti. Nii liidetaksegi iga järgmise frame’i tulemus eelmiste tulemustega kokku kuni lõpuks moodustub mängu lõppskoor kümnenda frame’i kasti. Kui viimases frame’is saavutatakse spare, saab mängija võimaluse visata veel kolmaski kuul, et oleks võimalik spare’i eest vastavalt ka punkte anda. Sama kehtib ka strike’i puhul.

Erijuhuks võib nimetada olukorda, kus püsti jäänud kurikaid on keeruline järelejäänud viskega korraga tabada. Seda olukorda nimetatakse split’iks.