Mängud

Noolemäng

Üks populaarsemaid noolemänge on “301″, “501″ ja teised “x01″ suurema algsummaga mängud. Nii 301 kui ka 501 mängude põhimõtteks on iga viskega algsummast punkte alla lahutada. Mängu võitjaks osutub mängija, kes saab oma punktid esimesena täpselt nulli.

Mängu reeglid

1. Iga mängu alustatakse 301 (501) punktist. Mängu mõtteks on algsummast punkte lahutada ja iga järgneva viske järel lahutada punktid järgi jäänud summast. Mänge 301 ja 501 mängitakse tavaliselt individuaalselt kahe mängija vahel. Võistkondlikult mängides tuleks alustada suuremast algsummast, kas 501, 701 või 1001 sõltumata võistkonna suurusest.

2. Turniiridel alustatakse mänge tavaliselt otsealgusega (open in) ehk ükskõik milliste punktidega. On ka alternatiiv. Mängu võib alustada ka suvalise duubliga (doubel in).

3. Mängu võitjaks on mängija, kes jõuab oma punktidega esimesena täpselt nulli.

4. Kui mängu lõpuks on valitud duubel-lõpp (double-out), siis osutub võitjaks mängija, kes saab oma punktid duubliga või keskusega täpselt nulli

5. Keskust (bulleyes) loetakse duubel 25-ks (50)

6. Kui viske summa on suurem, kui vaja täpselt nulli saamiseks, siis jäävad punktid samaks, kui olid enne viimase ringi viset.

7. Iga mängu kutsutakse “etapiks”. Kolm etappi moodustavad matši ja lõplikuks võitjaks on mängija, kes lõpetab esimesena 2 etappi (kolmest parem). Matši võib pidada ka rohkemate etappidega.

MÄRKUSED: Kui mängitakse individuaalvõistlus kahe mängijaga, siis mängu 301 alustatakse duubliga (double-in) ja 501 otsealgusega (open-in).

Mängu alustab see, kes tabab ühe noolega kõige lähemale keskusele. Kes esimesena aga keskust viskama hakkab, selgub loosiga. Kuigi ka mängu alustajat võib loosiga välja selgitada. Tavapärane reegel on ka see, et järgmist mängu alustab eelmise mängu kaotaja. Samas võib mänge alustada ka korda mööda.

Lauajalgpall

Ajalugu

Kõik algas primitiivselt – puust kast, pulgad ning palju fantaasiat. Mäng mida tuntakse lauajalgpalli nime all on suure tõenäosusega saanud alguse 1920 ndatel Saksamaalt. “ilmselt” sellepärast, et umbes samal ajal töötasid ka prantslased sarnase mängu kallal. Suurimat populaarsust oma algusaastail saavutas lauajalgpall siiski Saksamaal. Juba mängu algusaastail oli praktiliselt igas külas oma lauajalgpallitiim.

Parimatel lauajalgpallivõistkondadel olid omad klubihooned kohe “õige” jalgpalliväljaku kõrval või siis koguneti mõnda lähedal asuvasse baari, tähistama oma kodumeeskonna võite. Mõne aja möödudes olid pea kõikides jalgpalliga lähedalt seotud pubides ning klubides omad lauajalgpalli lauad, mida kutsuti “kickeriteks”. Sellise nimega tuntakse Saksamaal lauajalgpalli tänaseni.

Esimesed Saksa lauajalgpallilauad olid väga primitiivsed- täisnurkne puidust karp viinerist mänguväljak, varras, millele kinnituvad mängijad oli tehtud puust, samuti ka selle külge “blokina” kinnituvad “mängijad”.Väravad olid lõigatud puidust kasti otstesse, ning väravavõrguks riidest tasku. Laudu valmistasid klubi liikmed ise või telliti töö kohalikult puusepalt.

Peale Teist Maailmasõda, alustasid mitmed firmad müntidega töötavate “kickerite” tootmist.Alguses nägid mängud väliselt välja väga erinevad ,kuna tootjaid oli palju ja igal neist olid oma ideed, milline peaks olema mängu disain.

Samal ajal alustasid ka itaallased ja prantslased oma mudelite tootmist. Prantslasi võib pidada teleskoopvarraste idee autoriteks ning rakendajateks.

Ameerika Ühendriikidesse imporditi esimene lauajalgpalli laud 1955 aastal, kuid esialgu mäng suurt populaarsust seal ei saavutanud. Kuuekümmnendatel, mil Euroopas oli lauajalgpall saavutanud juba arvestatava populaarsuse, oli huvi mängu vastu USAs ikka veel kasin. Kuid aasta aastalt kasvas populaarsus ka seal. Selle põhjuseks peetakse Ameerika sõdureid, kes peale naasmist Euroopast, kus neil oli palju kokkupuutumist lauajalgpalliga, saabusid oma kodupaikadesse üle Ameerika. 1969. aastat võib pidada aastaks, mil algas lauajalgpalli võidukäik Ameerikas.

Üheksakümmnendate alguses olid püsti pandud üksikud lauad, üks neist toonases populaarses ööklubis “Piraat” , hiljem on mõned lauad olnud mõningates pubides, näiteks “Bulldogis”.

Tänaseks on asi niikaugele jõudnud, et lauajalgpall on ka Eestis omale hulga poolehoidjaid ning ka aktiivseid harrastajaid leidnud.Pea kõikides suuremates linnades on huvilistel võimalus lauajalgpalli mängida.Suurema kandepinna on lauajalgpall leidnud Tartus ja Tallinnas, kus ka toimuvad regulaarsed turniirid.

Väiksematest kohtadest toimub aktiivne tegevus Järva-Jaanis, Koerus ning Roosna-Allikul. Järgmise sammuna soovime hakata korraldama Eesti meistrivõistlusi ning osaleda ka mõnel rahvusvahelisel turniiril.

Alates 2006 aastast on Eesti Lauajalgpalli Liit ka rahvusvahelise alaliidu liige.

Mängu reeglid

Reeglina mängitakse lauajalgpalli kaks kahe vastu, kuid üsna populaarne on ka mäng üks ühe vastu. Pikka aega on nii Euroopas, kui ka Ameerikas korraldatud erinevaid suurvõistlusi- riikide meistrivõistlusi, ning lisaks ka tiitlivõistlusi(EM,MM). Peale eelpool toodute toimuvad veel nn. rahaturniirid, kus auhinnafondid on päris kopsakad.Nii mõneski riigis(nt. Inglismaal) on omad mängijate nn rankingutabelid, kus siis mängijad on asetatud pingeritta vastavalt saadud punktidele, mida saadakse erinevatel turniiridel osaledes.

Lauajalgpallis pole ülemaailmseid ühtseid kindlaid reegleid, vaid need erinevad piirkonniti. Lisaks sellele on veel olemas erinevaid laudade tüübid(nt Harvard,Tornado), mille puhul kehtivad erinevad reeglid. Alljärgnevalt toome ära lihtsustatud reeglid, mis kehtivad pubides ja baarides.

Täielikud lauajalgpallireeglid(ingliskeelsed) leiad siit!

Reeglid põhinevad Oxfordi Üliõpilaste Lauajalgpalli Klubi reeglitel.

1. Mäng käib tavaliselt viie väravani või kümnest parem. (See on otseses sõltuvuses pallide arvust, mis olemasolevas mängus kasutada on)

2. “Spinnimine” on keelatud! Ühtegi figuuri ei tohi enne, ega pärast lööki pöörata rohkem, kui 360 kraadi.

3. Laud peab püsima paigal, laua “raputamine” on keelatud!

4.Loomulik palli blokeerimine löögil on lubatud, kuid mänguvarda kiire edasi-tagasi liigutamine keelatud!!

5. Peale löödud väravat pannakse pall mängu keskväljale või vastava ava olemasolul selle kaudu mänguväljale selle võistkonna poolt kellele löödi värav.

6. Juhul, kui pall põrkab väravast tagasi väljakule loetakse seda väravaks ning mäng jätkub vastavaltreeglitele.

7. Kui pall mängu käigus väljub väljaku piiridest pannakse see mängu keskväljale või vastava ava olemasolul selle kaudu kaudu mänguväljale ,palli välja löönud võistkonna poolt.

Õhuhoki

Kuigi arvati palju aastaid, et õhuhoki leiutajaks oli Brunswick Billiardsi töötaja Bob Lemieux, leiutasid õhuhoki tegelikult siiski Phil Cross, Manin Bob ja Brad Baldwin. Just nende meeste juhtida oli projekt, mis uuris umbes 1969. aastal mängu hõõrdevabal pinnal. Mängu väljatöötamine jäi soiku, kuid siis otsustati, et õhuhokil võib olla tulevikku mängumaailmas ja arendustegevust jätkati. Sündis õhuhoki (Air Hockey). Siiski on tegu vaid arvamustega ja tegelikku tõde ei teata. Kindel on vaid see, et esimese patendi sellisele lauale taotles Phil Cross koos teiste inseneridega.